EE EE3 EE3 Koiva River Basin District Vooluveekogumite eristamisel on arvesse võetud kõiki üle 10 km2 suuruse valgalaga vooluveekogusid. Enamus 10-25 km2 valgalaga jõgesid, ojasid ja kraave, mis suvise madalveeperioodi ajal sagely võivad kuivaks jääda, liideti selle suurema vooluveekogumi külge, kuhu nad suubuvad ja neid eraldi veekogumitena ei eristatud. Iseseisva veekogumina eristati <25 km2 valgalaga vooluveekogud juhtudel, kui need suubusid otse merre või järve ja nende liitmine suurema vooluveekogumiga oli võimatu ning ka siis, kui väike oja või kraav oli oluline näiteks kalade kudemispaigana või jõevähi elupaigana. Veekogude jagamisel vooluveekogumiteks arvestati veekogu looduslikku tüüpi, selle muutumist suuremate jõgede juures ja vooluveekogu seisundit ning survetegureid. Alla 50 km2 vooluveekogud määrati reeglina üheks kogumiks. Suurematel vooluveekogudel määras veekogumi piiri tüübi või seisundi muutus. Pinnaveekogumite nimekiri on kinnitatud keskkonnaministri määrusega nr 44 (http://www.envir.ee/295041). Tugevasti muudetud pinnaveekogumite ja tehisveekogumite esialgsel määratlemisel lähtuti olemasolevast ning lihtsasti kättesaadavast teabest veekogude kohta. Esialgselt määrati tugevasti muudetud pinnaveekogumiks need üle 10 km2 suuruse valgala pindalaga vooluveekogud, mis Keskkonnaregistri andmetel olid nimetatud peakraavideks. Täiendavalt vaadeldi neid vooluveekogusid, mis kuulvad Vabariigi Valitsus 3. jaanuari 2006. a. korralduse nr 1 alusel riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude loetellu. Lisaks võeti arvesse veekogude seisundi seire tulemusi, mille põhjal võis järeldada veekogude seisundis olulisi hüdromorfoloogilisi (füüsilisi) muutusi. Tehisveekogumitena määrati esialgselt need üle 10 km2 suuruse valgalaga pinnaveekogumid, mis Keskkonnaregistri andmetel olid nimetatud kraavideks. Täiendavalt võeti arvesse geograafilisi andmeid veekogude asukoha ning hüdromorfoloogilisi andmeid veekogude loodusliku kuju või looklevuse kohta. Tugevasti muudetud pinnaveekogumite ja tehisveekogumite esialgsele määramisele järgnevalt viidi läbi lõplik määramine. Lõpliku määramise käigus kontrolliti nende tingimuste kehtivust, mille alusel on veekogu määramine tugevasti muudetud pinnaveekogumiks või tegusveekogumiks lubatud. Tugevasti muudetud pinnaveekogumiks või tehisveekogumiks võib nimetada ainult sellise veekogu, mille jaoks kehtivad järgmised tingimused: 1. Hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks vajalikud muudatused veekogu hüdromorfoloogilistes omadustes avaldaksid märkimisväärset negatiivset mõju: a. Keskkonnale laiemalt; b. Navigatsioonile, sadamarajatistele, puhkeaja veetmise võimalustele; c. Tegevustele, milleks vett varutakse, näiteks joogiveevarude, elektrienergia tootmise või niisutuse tarvis; d. Veetasemete reguleerimisele, üleujutuste vastu kindlustamisele või drenaažile; e. Inimeste muule võrdselt tähtsale püsivale arendustegevusele. 2. Veekogu tehislikust või muudetud iseloomust tulenevat kasu ei ole tehniliste võimaluste või ülemääraselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleks keskkonna seisukohalt oluliselt paremad. Lõplikuks määramiseks jaotatid kõik esialgselt määratud tugevasti muudetud pinnaveekogumid või tehisveekogumid kolme gruppi tulenevalt sellest, mis tingib veekogus muudatusi või tehislikkust. Nendeks gruppideks on paisutamine, maaparandus ning infrastruktuur. Iga mõjugrupi lõikes kontrolliti tugevasti muudetud pinnaveekogumiks või tehisveekogumiks määramise tingimuste kehtivust. Lõpliku loetelu tugevasti muudetud pinnaveekogumitest ja tehisveekogumitest moodustavad need veekogud, mille jaoks kehtivad kõik nõutavad tingimused. The coordination was ensured through information exchange during the meetings of the competent authorities. Both countries have exchanged methodologies for water bodies’ designation, as well as information about the results and relevant maps. Väikeste veekogude kasutamine ja kaitse toimub veeseaduse ja muude asjakohaste õigusaktide alusel. Kaitsealadel, mis hõlmavad väikseid veekogusid juhindutakse kaitseala kaitseeeskirjast, pöörates erilist tähelepanu veest sõltuvatele kaitsealustele liikidele soodsa seisundi tagamisel. Kuivendussüsteemide osadeks olevate vooluveekogude, sh riigi poolt hooldatavate eesvoolude, kasutamisel lähtutakse maaparandust reguleerivatest õigusaktidest ja lähiajal valmivatest maaparandushoiukavadest. Alla 10 km2 valgalaga vooluveekogudel, alla 50 ha suuruse pindalaga maismaa seisuveekogudel ning kõikidel teistel veekogudel, mis ei ole määratud pinnaveekogumiks hinnatakse vajadusel seisundit eksperthinnangute alusel. Väikesed veekogud hõlmatakse veemajanduskavas toodud eesmärkide saavutamiseks valgalapõhiselt. Viimasest tulenevalt kavandatakse väikeste veekogude jaoks vajalikud meetmed ja väikeste veekogude seisundi jälgimiseks vajalikud tegevused lähtuvalt sellest määratud pinnaveekogumist, mille valgalal väike veekogu paikneb. Järvedest määrati iseseisvateks pinnaveekogumiteks kõik üle 50 ha pindalaga järved ja paisjärved ning need väiksemad järved, mis on valitud võrdlusveekogudeks või ökoloogilisel või sotsiaal-majanduslikul põhjusel olulised. Järvedest eristati tugevasti muudetud veekogumitena üle 50 ha pindalaga paisjärved ja tehisveekogumitena üle 50 ha pindalaga karjäärijärved The coordination was ensured through information exchange during the meetings of the competent authorities. Both countries have exchanged methodologies for water bodies’ designation, as well as information about the results and relevant maps. Väikeste veekogude kasutamine ja kaitse toimub veeseaduse ja muude asjakohaste õigusaktide alusel. Kaitsealadel, mis hõlmavad väikseid veekogusid juhindutakse kaitseala kaitseeeskirjast, pöörates erilist tähelepanu veest sõltuvatele kaitsealustele liikidele soodsa seisundi tagamisel. Kuivendussüsteemide osadeks olevate vooluveekogude, sh riigi poolt hooldatavate eesvoolude, kasutamisel lähtutakse maaparandust reguleerivatest õigusaktidest ja lähiajal valmivatest maaparandushoiukavadest. Alla 10 km2 valgalaga vooluveekogudel, alla 50 ha suuruse pindalaga maismaa seisuveekogudel ning kõikidel teistel veekogudel, mis ei ole määratud pinnaveekogumiks hinnatakse vajadusel seisundit eksperthinnangute alusel. Väikesed veekogud hõlmatakse veemajanduskavas toodud eesmärkide saavutamiseks valgalapõhiselt. Viimasest tulenevalt kavandatakse väikeste veekogude jaoks vajalikud meetmed ja väikeste veekogude seisundi jälgimiseks vajalikud tegevused lähtuvalt sellest määratud pinnaveekogumist, mille valgalal väike veekogu paikneb. Y Y 1A tumedaveelised ja humiinaineterikkad (KHTMn 90%-ne väärtus üle 25 mgO/l) jõed valgala suurusega 10–100 km2 RW 1B heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (KHTMn 90%-ne väärtus alla 25 mgO/l) jõed valgala suurusega 10–100 km2 RW 2A tumedaveelised ja humiinaineterikkad (KHTMn 90%-ne väärtus üle 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >100–1000 km2 RW 2B heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (KHTMn 90%-ne väärtus alla 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >100–1000 km2 RW 3A tumedaveelised ja humiinaineterikkad (KHTMn 90%-ne väärtus üle 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >1000–10 000 km2 RW 3B heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (KHTMn 90%-ne väärtus alla 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >1000–10 000 km2 RW 4B jõed valgala suurusega üle 10 000 km2 (Narva jõgi) RW I veepeegli pindalaga alla 10 km2, kalgiveelised (üldaluselisus >240 HCO3- mg/l, elektrijuhtivus >400 µS/cm), kloriidivaesed (kloriidide sisaldus kuni 25 mg/l), kihistumata veega järved, sõltumata vee heledusest või tumedusest LW II veepeegli pindalaga alla 10 km2, vee keskmise karedusega (üldaluselisus 80–240 HCO3- mg/l, elektrijuhtivus 165–400 µS/cm), kloriidivaesed (kloriidide sisaldus kuni 25 mg/l), kihistumata veega järved, sõltumata vee heledusest või tumedusest LW III veepeegli pindalaga alla 10 km2, vee keskmise karedusega (üldaluselisus 80–240 HCO3- mg/l, elektrijuhtivus 165–400 µS/cm), kloriidivaesed (kloriidide sisaldus kuni 25 mg/l), kihistunud veega järved, sõltumata vee heledusest või tumedusest LW IV veepeegli pindalaga alla 10 km2, pehmeveelised (üldaluselisus 80 HCO3- mg/l, elektrijuhtivus 165 µS/cm), kloriidivaesed (kloriidide sisaldus kuni 25 mg/l), kihistumata veega, tumedaveelised (värvus ≥8) järved LW V veepeegli pindalaga alla 10 km2 , pehmeveelised (üldaluselisus 80 HCO3- mg/l, elektrijuhtivus 165 µS/cm), kloriidivaesed (kloriidide sisaldus kuni 25 mg/l), kihistumata veega, heledaveelised ( värvus 8) järved LW N N N Y Y N N N N N N N N N N Y N N N N N N N Y Y Y N N N N N Y N Y Y N There are 6 types of rivers, 10 types of lakes, 4 types of coastal waters and 1 type of transitional waters in Latvia and 8 types of rivers, 8 types of lakes, no types of transitional waters and 6 types of coastal waters in Lithuania. Most of the coordination activities related to rivers and lakes typology took place in 2002 – 2004. Typology was discussed during seminars and meetings in March and September 2002, March 2003, March and September 2004, involving scientists, river basin managers and officials from Estonia, Latvia and Lithuania. It was discussed, which system (A or B) was more appropriate for typology development, which descriptors and factors would be used in each country. In March 2003, there was a trilateral meeting to talk over sites for intercalibration network, where also typology of rivers and lakes and common Baltic types were discussed. These meetings and discussions formed a coordinated foundation for typology that was later officially adopted in each Baltic country. Latvian and Estonian typology of rivers and lakes is different, but comparable in the case of necessity. Typology for transitional and coastal waters for the entire Baltic Sea region was developed by the CHARM project (Characterisation of the Baltic Sea Ecosystem: Dynamics and Function of Coastal Types) in 2002 – 2006. Latvian, Lithuanian and Estonian research institutes were project partners. Therefore transitional and coastal types adopted in Estonia, Latvia and Lithuania are fully consistent with the project outcomes and coordinated with the other countries of the Baltic Sea ecoregion. EE1 Enamik Koiva vesikonna looduslikest vooluveekogumitest on heas seisundis, üks kogum on väga heas ja kaks kesises seisundis. Koiva vesikonna ainukene tugevastimuudetud jõe ökoloogiline potentsiaal on hinnatud kesiseks. Suured jõed (tüüp 3B) on heas seisundis (Koiva ja Mustjõe alamjooks). Keskmise suurusega jõgedest on kesises seisundis Pärlijõgi Saarlase paisust suudmeni ja Vaidava Vastse-Roosa paisust ülesvoolu. Peamiseks kesise seisundi põhjuseks on jõgede tõkestamine, kobraste liigarvukus ja hajukoormus. Mustjõe lõik Antsla-Litsmetsa teest on kesise ökoloogilise potentsiaaliga. Väiksemate vooluveekogumite seisund Koiva vesikonnas on hinnatud heaks. Koiva vesikonna 8st järvest 5 on heas seisundis ja 3 kesises seisundis. Kesises seisundis on Pullijärv, Murati järv ja Kirikumäe järv. Nende puhul ei ole tuvastatud otsest inimmõju reostusallikatena. Pullijärve puhul on võimalikuks põhjuseks ajalooline sisekoormus. Veekeskkonnale ohtlike ainete nimistutes olevate raskmetallide piirväärtuste ületamise osas Koiva vesikonnas probleeme teada ei ole. Ohtlike ainete heidete inventuuride alusel veekogumi keemilist seisundiklassi ohustavaid ohtlike ainete heiteid Koiva vesikonnas teada ei ole. Kõigi veekogumite keemiline seisund on hea. Kaitsealade seisundi hindamisel hinnati seisund kesiseks või halvaks juhtudel, kui Natura 2000 jõe-või järveelupaigana või lõheliste või karpkalalaste kude- ja elupaigana kaitstavad veekogude ökoloogiline seisund oli vastavalt hea või halb. Kõigil muudel juhtudel hinnati kaitsealade seisund heaks. Olulisteks punktreostusallikateks loeti: • reoveepuhastid, mille reostuskoormus on suurem kui 2000 ie (inimekvivalenti); • reoveepuhastid, mille reostuskoormus on väiksem kui 2000 ie, kuid mis on veekogu kesise või halva seisundi põhjuseks; • kõik IPPC direktiivi alusel väljastatava keskkonna kompleksloaga ettevõtted (suured tööstusettevõtted ja suurfarmid); • reostusallikas või mõju põhjustav inimtegevus on lülitatud suurõnnetuste ohuga seotud ettevõtete nimekirja, mis õnnetuse korral ohustavad veekeskkonda; • reostunud alad, kus on koristamata vedelad või vees lahustuvad kemikaalid, sh ohtlikud ained; • korrastamata ning nõuetele mittevastavad prügilad; • korrastamata jääkreostusobjektid; • kalakasvatused juurdekasvuga üle 1 tonni aastas, mis mõjutavad veekogumi seisundiklassi; Olulisteks hajureostusallikateks loeti: - Põllukultuuride kasvupinna osakaal pinnaveekogumi valgalal on suurem kui 25%; - Turbatootmine üle 100 ha suurustel turbaväljadel Olulisteks veevõtuks loeti: - Pinnaveevõtt Tallinna joogivee tootmiseks; - Muu pinnaveevõtt rohkem kui 30 m3 ööpäevas, millega kaasneb veekogumi seisundi halvenemine Olulisteks hüdromorfoloogilisteks surveteguriteks loeti: •Lõhejõgedel asuvad rändetõkked •Muudel jõgedel asuvad rändetõkked, mis põhjustavad kogumite kesise seisundiklassi •Veetaseme muutmine üle 30 cm •Vooluveekogude süvendamine ja õgvendamine Oluliseks muuks surveteguriks loeti:•Kobraste liigarvukus Pinnaveekogudele survetegurite poolt avaldatava mõju hindamisel lähtuti ühelt poolt olemasolevast survetegurite andmestikust (heitveelasud, suurfarmid ja suurettevõtted, maakasutus, väetiste ja pestitsiidide kasutus, maaparandus, paisud) ja seireandmetest. Nende veekogude puhul, millede kohta olid seireandmed, lähtuti mõju hindamisel eeskätt seireandmetel põhineva seisundi hinnangust. Veekogudel, millede kohta seireandmed puudusid, hinnati seisundit ja inimmõju eelnimetatud survetegurite (heitveelasud, suurfarmid ja suurettevõtted, maakasutus, väetiste ja pestitsiidide kasutus, maaparandus, paisud) põhjal eksperdihinnanguna (hinnangu andmisel osales mitu eksperti). Näited: kui väikesesse jõkke juhiti reovett, mille fosforisisaldus oli üle normi, hinnati jõe füüsikalis-keemilised üldtingimused kesiseks ja inimmõjuks „nutrient enrichment“.Sama hinnang anti juhtudel, kui valgala maakasutus näitas põllumaa suurt osakaalu või väikese jõe valgalal paiknes suurfarm (üle 400 veide või 4000 sea). Kui jõgi oli maaparanduse käigus valdavalt õgvendatud või oli jõel mitmeid paise, eeldati et inimmõjuks on „altered habitats“. Ühe paisu tõttu väikejõe seisundihinnangut reeglina ei alandatud. Eksperdihinnangut kasutati reeglina vaid väikeste (alla 100km2 valgalaga) jõgede puhul, suuremate jõgede ja kõigi enamuse looduslike järvede ning kõigi merekogumite kohta olid primaarsed seireandmed. Ökoloogilise seisundi hindamise kriteeriumid on kehtestatud keskkonnaministri vastava määrusega (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13210253) ja veekogu seisundi hinnagul on õiguslik jõud. Jõed Alates 1992. aastast on Eestis punktallikate reostuskoormus oluliselt vähenenud. Võrreldes 1992. aastaga on aastane BHT7 koormus vähenenud 94%, fosfori ja lämmastiku osas sama ajavahemikuga on vähenemine olnud vastavalt 79% ja 71%. Koormuse vähenemise olulisem põhjus on eelkõige tööstus- ja põllumajandustootmise vähenemine 1990. aastate algusest. Viimastel aastatel on koormuse vähenemine kiirenenud tänu märkimisväärsetele investeeringutele, mille tulemusel on ehitatud ja uuendatud mitmeid heitveepuhasteid. Käesoleval ajal puhastatakse 99% puhastamist vajavast heitveest. Reostuskoormuse vähenemise põhjuseks on ka saastemaksu määrade tõus ja karmistunud nõuded reoveepuhastamisele http://www.keskkonnainfo.ee/publications/4263_PDF.pdf; lk 92. Seetõttu ei ole orgaaniline reostus (organic enrichment) Eesti veekogudes probleemiks. Koiva vesikonnas puuduvad ka üle 2000ie asulad ja seetõttu on heitvee mõju siin Eesti keskmisest veel madalam. Viimase paarikümne aasta jooksul on suured muutused toimunud ka põllumajandustootmises. Võrreldes 1991. aastaga on põllumaa pindala vähenenud umbes kaks korda. Märgatavalt on vähenenud on ka loomade arv ning sellega seoses sõnniku kogused http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1082378/ndreport.pdf; lk 8. Eesti põllumajanduse intensiivsus kogu territooriumi kohta jääb EL keskmisele teravilja toodangu osas alla 4,4 korda, sealiha toodangus 5,4 korda, veiste tiheduses 3.6 korda ja lämmastikväetiste kasutamises riigi territooriumi 1 km2 kohta ligi 6 korda. Eesti elanike tihedus (30 inimest km2 kohta) on EL keskmisest ligi 4 korda madalam, seetõttu on ka asulate heitvee surve keskkonnale märgatavalt alla EL keskmise. Kui mujal Eestis koondub loomakasvatus üha enam suurtesse farmikompleksidesse, siis Koiva vesikonnas eriti suuri loomakasvatuskomplekse ei ole. Koiva vesikonna jõgedes ei piira veekvaliteet elustiku seisundit. Seda mõjutavad eelkõige jõgedel olevad paisud, millele lisanduvad veel arvukad koprapaisud väiksematel jõgedel ja ojadel. Lisaks paisudele on jõgesid kõige enam mõjutanud maaparandus (jõgede õgvendamine ja veetaseme alandamine), mille tulemusel on muutunud veerežiim ning kudealad on jäänud kuivaks või mattunud setete alla. Järved 1950-ndatel olid Eesti järved veel heas ehk inimtegevusest vähemõjutatud seisundis. 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel tingis peamiselt põllumajanduse intensiivistumine paljude järvede kiire eutrofeerumise. 1990-ndatel toimus põllumajanduse languse ja rakendatud veekaitsemeetmete tõttu märgatav seisundi paranemine, kuigi sellest üldisest suundumusest on kõrvalekaldeid. Üldiselt pole 1950-ndate aastate seisund enam taastunud. Seda näitavad nii toitesoolade kontsentratsioonid kui elustiku kvaliteedinäitajad. Vaatamata reostuskoormuse vähenemisele on lämmastiku ja fosfori vahekorra muutuse tõttu mitmetes järvedes tsüanobakterite (kehva ökoseisundi indikaatorid) kogus oluliselt kasvanud. Järvede pinnakihi üldfosfori ja klorofüll a sisaldus on sarnase dünaamikaga. Fosforit peetakse Eesti siseveekogude primaarproduktsiooni peamiseks limiteerivaks faktoriks, seepärast seostatakse selle koguseid ökoloogilise koormuse ja seisundiga. Lisaks fosfori sisaldusele on väga tähtis ka aineringe kiirus, mis erinevates järvedes võib olla väga erinev. Seos üldfosfori ja klorofülli vahel on tugevam madalate fosfori sisalduste korral. Vaatamata viimaste aastate madalale fosfori ja klorofülli tasemele pole ökoloogiline seisund järvedes tervikuna paremaks läinud. Sellele viitavad mitmed elustiku näitajad nagu fütoplanktoni indikaatorite koosseis ja suurtaimede mitmed näitajad (taimede sügavuspiir, indikaatorrühmad). EE1 "Veeseadus sätestab keskkonnaeesmärkide saavutamisel ja täitmise tagamisel järgmised erandid: • Pikendatud eesmärgi kehtestamine pinna- või põhjaveekogumile;• Parima võimaliku seisundi määratlemine ja selle kehtestamine eesmärgina ehk leebema eesmärgi kehtestamine pinna- või põhjaveekogumile;• Vee seisundi ajutise halvenemise lubamine, sest see on tingitud looduslikest muutustest;• Vee seisundi halvenemise lubamine, sest see on tingitud olulisest uuest arendustegevusest.Ebapiisava informatsiooni tõttu ei ole praegu võimalik täpselt määrata, milliste veekogumite puhul on selle eesmärgi saavutamine reaalne 2021 aastaks ja milliste puhul 2027 aastaks ning milliste veekogumite puhul on hea seisundi saavutamine teadaolevate tehnoloogiate abil võimatu.Eelkõige praegu määratud väikeste vooluveekogumite puhul nõuaks kompromissitu hea seisundi saavutamine suuri ümberkorraldusi maakasutuses ja põllumajanduses, mis on suure tõenäosusega sotsiaalmajanduslikult võimatu. Seega osade veekogumite puhul on hea seisundi saavutamine praeguste kriteeriumide alusel ka 2027 aastaks ebaproportsionaalselt kallis ja tehniliselt teostamatu.Pinnaveekogumite hea seisundi saavutamise eesmärkide erandite määramisel lähtuti alljärgnevast:• Iga pinnaveekogumi jaoks tehti kindlaks seisundit mõjutavad survetegurid (vaata peatükk 3 ja lisa 3);• Punktkoormuse ja reoveepuhastite mõju vee seisundile hinnati olemasolevate andmete kohaselt vee erikasutuse lubadest või ITK andmestikest;• Hajukoormuse mõju arvestati tehtud uuringute põhjal;• Valiti meetmete pakett, mis tagaks pinnaveekogumi hea seisundi saavutamise aastaks 2015. Meetmete valikul lähtuti eelnevatest kogemustest ja ekspertide seisukohtadest;• Seal kus võimalik määrati üksikute meetmete maksumus lähtuvalt väljakujunenud ühikhindadest. Tõhusama meetmekomplekti valik viidi läbi halvas või kesises seisus oleva üldjuhul tervikliku veekogu või vajadusel pinnaveekogumi tasandil, kuna hea seisundi saavutamine konkreetsel veekogul eeldab mitmete samaaegselt veekogu seisundit mõjutavate põhjuste kõrvaldamist. • Samuti võeti arvesse veekasutajate poolt veekeskkonnale tekitatud kahjude hüvitamist. Selleks hinnati veekasutusega seotud kulude katmise taset arvestades ettevõtjate, elanikkonna, tööstus- ja põllumajandusettevõtete maksujõulisust ja võimalusi riigieelarveliste finantsvahendite (maksumaksjate raha), sh. EL ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamiseks.Pinnaveekogumi hea seisundi saavutamise tähtaega on pikendatud nende pinnaveekogumite jaoks, kus veekogumi alamkategooria määramine on ebaselge, meetmete rakendamise tehnoloogilised võimalused piiratud ning kulud selle pinnaveekogumi hea seisundi saavutamiseks on ülemääraselt suured. Tähtaegade pikendamisel arvestati vooluveekogude suurusega.Teiseks oluliseks põhjuseks pikendatud eesmärkide määramisel pinnaveekogumitele oli tehniliste võimaluste etapiviisilise rakendamisega kaasnev tähtaegade ületamine. Näiteks põllumajandusliku hajukoormuse vähendamine eeldab nii pinnasesse akumuleerunud reoainete väljaleostumist kui ka tootmistehnoloogia muutmist ja ajakohastamist. Seda aga ei ole võimalik teha ühekorraga, vaid ainult etapiviisiliselt.Looduslikud tingimused eriti järvede ja rannikuvee puhul on samuti määravad eesmärkide tähtaegsel saavutamisel. Suuremate jõgede, järvede ja rannikuvee hea seisundi saavutamine ei sõltu ainult meetmete juurutamise kiirusest vaid ka looduslike protsesside suurest inertsusest. Aastakümnete jooksul akumuleerunud reostuse mõju vähenemine sõltub nii veevahetuse kiirusest, reoainete transformeerumise kiirusest ja ökoloogilise seisundi taastumise kiirusest." "Esimese etapis tuleb rakendada meetmed vee hea seisundi saavutamiseks 2015 aasta lõpuks. Sellele järgneb veel kaks veemajandustsüklit: 2015 -2021 ja 2021-2027. Kõigi veekogumite hea seisundi saavutamine aastaks 2027 on suur väljakutse, mille saavutamise sotsiaalmajanduslikud ja tehnoloogilised võimalused ei ole täna selged.Eelnimetatud lisas on esitatud veekogumite nimekiri, mis tõenäoliselt ei saavuta 2009-2015 rakendatavate meetmete tulemusel head seisundit. Käesolevas kavas on nende kogumite, mis tõenäoliselt ei saavuta 2009-2015 rakendatavate meetmete tulemusel head seisundit , eesmärk edasi lükatud kuni 2021 aastani. Ebapiisava informatsiooni tõttu ei ole praegu võimalik täpselt määrata, milliste veekogumite puhul on selle eesmärgi saavutamine reaalne 2021 aastaks ja milliste puhul 2027 aastaks ning milliste veekogumite puhul on praegu kehtestatud kriteeriumide järgi hea seisundi saavutamine teadaolevate tehnoloogiate abil võimatu."